Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Selgub, et kui päike paistab, siis ei hoia mind toas kinni ükski vägi. Isegi mitte kuklas tiksuv tungiv tahtmine / vajadus / kohustus veebipäevikusse kirjutada. Rüperaali klaviatuuril klõbistamine on ikka rohkem nagu märja ilma tegevus. Kas siis tõesti oli aprillikuus ainult kolm vihmast päeva?!? Tont seda teab. Aga isegi kui siin küberavarustes haigutab vaikus, siis ekraanivaba aega kulutame ütlemata produktiivselt.

Päikest oodates

Lihavõtetest oleks justkui möödunud juba mitu kuud, ometi alles me neid pühi pidasime. Kevadine aeg on maagiline, aga loomulikult aiandusentusiastidele (ja hiljuti kolinutele) ka üks tegusamaid. Hommikust saab õhtu nii kiiresti, et lõunasöögist pole mahti mõeldagi. Tänase päeva seisuga on kõik peenrad lõpuks valmis tehtud. Eelmise nädala alguses selgus, et suures seemneostuhulluses-külviagaruses polnud me just liiga pingsalt selle peale mõelnud, kuhu istutatakse kõik need taimed, mis absoluutselt kindlasti ilmtingimata meie aias kasvama peavad. Muru jaoks meil peagi ruumi enam pole. Külvamist ootavad veel vaid oad, lillkapsas, daikon, lehtseller (mis külvikastis üles ei tulnud), peet, fenkol, kaalikas ja tilluke kümne erineva sordiga moonipõld. Ei ole mingi saladus, et ma olen natuke ka lille aficionado, aga sel hooajal panustame põhiliselt ikka söödava kraami kasvatamisele.

Tormakas tomatiõis

Esimese vaotäie varaseid kartuleid panime maha eelmisel laupäeval ja kõik 20+ tomatitaime on kasvuhoone ilmastikutingimustega kohanenud juba aprilli algusest saadik. Kui öösel miinuskraade on oodata, siis loomulikult käime enne magamaminekut ja koidikul seal endiselt pliiti kütmas. Vanaema heldelt-lahkelt ette kasvatatud tomatitaimede eest peab armastusega hoolitsema. Lisaks tomatitele valmivad meie kasvuhoones sel suvel kurgid, füüsalid, piklikud magusad paprikad ja mõned teravad piprad. Loodan väga, et hiljemalt järgmise nädala alguseks on nad kõik ka oma kohale istutatud.

Kuuri taga mopi ääres

Õige peatselt saame hakata värsket oblikat, rabarberit ja spinatit nosima. Degusteerime innukalt metsikult kasvavat rohelust samuti. Praegusel ajal leiab nii muru seest kui metsa alt terve kausitäie salatit, näiteks naadi-, võilille- ja nurmenukulehti, veel viimaseid karulauke, kirikakraõisi ja midagi, mida vanaema nimetab põldoblikaks. Peenra pealt nopin juurde mõned noored murulaugud, redise- ja kressilehed ning maitsestan õrnalt laimimahla ja oliiviõliga.

Lõpuni idülliline siiski see maaelu paraku ei ole. Meile on taas kolinud vesirotid! Minu suureks kurvastuseks sõid nad juba ära pakitäie anemoone ja kündsid üles hernepeenra. Jerome paigaldas küll lõksud, ent seni on õnnestunud neisse püüda vaid üks mutt. Kas oskab keegi soovitada, kuidas mügrid ilma kemikaale kasutamata aiast välja tõsta? Üürilepingut neil minu teada pole sõlmitud.

Kevadine salat

Garaaži magamistoaks muutmise võimalusi käis kohalik ehitaja Olev vaatamas juba eile pärastlõunal. Täesti võimalik, et juuni lõpuks on meil tuttuus magala. Nii põnev! Nüüd, kui oleme end läbi närinud sellest kolmekümneaastasest kultuurikihist, mis täitis garaaži seinast seinani ja põrandast laeni, on ettekujutus tulevasest toast selgem. Algne plaan on juba korduvalt muutunud, aga ikka ainult ökonoomsemaks ja praktilisemaks. Järgmiseks on vaja hakata otsuseid langetama – millist põrandat / seina / lage me tahame? Kuhu teha aken? Kui suur aken peaks olema? Mitu akent meil üldse vaja on? Kas ja kuhu riputada laelamp? Milline hakkab välja nägema maja fassaad peale garaažiuste kinniehitamist? Jne, jne, jne..

Lambist tegin pildi

Täiesti plaaniväliselt, inspireerituna Mari ja Sandri (@twodothings) vannitoa renoveerimise loost (mida saad lugeda selle lingi alt), sai meie tibatilluke üheruutmeetrine tualett ka uue kuue. Võõpasime seinad aasaroheliseks ning lae ja põranda kašmiirikarva (või vähemalt nii on värvipüti peale kirjutatud). Vana puidust lõikelaud täidab nüüd paberi hoiustamise riiuli ülesannet ja rullihoidja meisterdasime savist, nöörist ja kapinupust. Ühel ilusal päeval, kui oma kaamera objektiivi viitsin vahetada, lisan pildid ka. Ega see hoone meil just luksuslik ei ole, vesiklosetist ainult unistame. Kuulujutud käivad, et mõne aasta pärast plaanib vald siia kanti kanalisatsiooni rajada, seega me ise veevärgi ümberkorraldamisega hetkel vaeva nägema ei hakka.

Mesilaste uus hotell

Nii need nädalad siin kulgevad – asjatades, toimetades, tegutsedes, mõõdulindiga ümber maja kõndides, mõtiskledes, natuke muretaigent sõtkudes (st muretsedes) ka. Aga päike paistab, linnud laulavad, mesilased sumisevad ja soe tuul ei lase negatiivsetel mõtetel liiga kauaks ankrusse jääda. Ootan agaralt kevadist õitemerd, mille sirelid, kirsid, õunad, toomingad ja pihlakad peagi endaga toovad. Forsüütia on end juba üleni kollasesse riietanud, emadele emadepäevarõõmuks.

Forsüütia päikeseloojangu taustal

Müüt või tõde? Kas luuviljaliste puude istutamisel peaks raudnaelu istutusaugu põhja panema?

Järgmise seitsme päeva projektid:

1. külvata viimased seemned
2. korjata ravimtaimi teesegude jaoks
3. pikeerida kapsalised
4. garaaž ja pööning tühjaks teha
5. tellida aknad
6. külastada kohalikku jäätmejaama
7. viltkirsi põõsad istutada
8. katsetada värske pasta tegemist
9. täita kasvuhoone taimedega
10. aiateemaline blogipostitus lõpuks ometi valmis kirjutada 🙂

Ööd on siin kuuvalged

Ciao for now!

2 Comments

  1. Vaene väike mutt, kes mügri asemel elu pidi kaotama… 😀 Kui viimaseid kätte ei saa, hakka üüri küsima.

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.