Aiapäevikud – 1. sissekanne. Nii see kõik algas.

Sellesama esimese aiateemalise postituse kirjutamist alustasin ma märtsi lõpus. Täna on 20. mai ja kuigi märkmeid on mustandisse tehtud pea meetri jagu, siis päris selget pilti mul endiselt ei ole, millest alustama peaks.
Õpetama ei taha kedagi hakata – pole meist kumbki ju erialalt aiandusspetsialist. Aga jagaks lahkelt oma kogemusi, vanaema-vanaisa kümnenditepikkust aiatarkust ja raamatust / ajakirjast / internetist kogutud infokilde.
Meie huvi taimekasvatuse, aianduse ja permakultuuri vastu tärkas juba aastate eest, ent täna oleme tugevad vaid teoorias. Praktikandid said meist alles kaks kuud tagasi.

Kõrvitsad, kurgid, lilled ja kastekann

Üks kaalukamaid tegureid, mis meie linnast ärakolimise otsuse langetamisele kaasa aitas, on kahtlemata nostalgia. Lapseea suved veetsin mina vanavanemate juures maal ja oma peenar on mul alati olnud. Jerome’i noorpõlve koolivaheajad möödusid veidi teistsugusema kliimaga maakodus – Lõuna-Prantsusmaal, Alpide jalamil. Meie teed ristusid Londonis 2009. aasta oktoobri hakul ja juba kaheksa kuud hiljem kolisime kokku tillukese räämas aiaga majja. Seal oli mul vaja kohe näpud mulda pista ja peenraid hakata tegema. Külvasin ikka ühte ja teist ainult selleks, et nälkjad saaksid viivitamatult ära süüa KÕIK rohelise, mis maa seest nina välja otsustas pista, kaasa arvatud noore sõstrapõõsa. Nende nurjatute püüdmiseks seadsin üles “õllevanni” lõksu, aga naabruskonnas oli limuste hõimkonna esindajaid rohkem, kui ma oleksin jaksanud õlut osta. Mõned kirsstomatid jäid siiski ellu. Peale Londonist lahkumist on meie taimekasvatus piirdunud aknalaudade ja rõdudega.

Tegu ei ole pildil oleva toote reklaamiga 🙂

Veel kümmekond aastat tagasi oli see tagasihoidlik maalapp Eestis, kus me nüüd elame, enamasti peenarde all, ent mida aeg edasi ja mida vanemaks jäid mu vanavanemad, seda laiemaks kasvas muruplats (õigemini küll samblaplats, muru ei kasva siin hästi). Drastilisi muutusi me esimese hooga vanaema-vanaisa rajatud aeda tegema ei hakanud, et mitte end kõige uuega üle koormata, aga paika oli vaja panna plaan ja otsustada, kuhu mida külvata / istutada. Jerome rääkis mulle juba eelmisel sügisel, milline tore asi on companion planting (kas keegi teab selle termini eestikeelset vastet?). Companion planting on istutusmeetod, kus teineteisele toeks olevad taimed kõrvuti või lähestikku kasvama pannakse. See toetamine seisneb tolmlejate ligimeelitamises, mulla toitainete tasakaalustamises, kahjurite tõrjes ja haigustele vastupanuvõime tõstmises ilma lisaabivahendeid (väetisi / pestitsiide / fungitsiide) kasutamata.

Porrubeebid

Maasikapeenraid me loomulikult ümber tõstma ei tõtanud, küll aga mõtlesime läbi, millised köögiviljad sel suvel nende imeliste punapõsksete marjadega “käima hakkavad” (sibul, küüslauk, porru, spinat ja salat). Sama metoodikat silmas pidades on leidnud / leiavad kõik taimed meie aias endale unistuste kodu. Näiteks saavad naabriteks oad, seller ja spinat ning sinine mais, petersell ja till. Kirjandust sel teemal leidub internetisügavustes küll ja veel, kui peaks suurem huvi tekkima või tahtmine ka proovida.

Strawberry fields forever..

Mingil seletamatul põhjusel olin ma aastaid olnud arvamusel, et enamik seemneid ei idane ja seega tuleks neid võimalikult palju (no ikka pool pakki või rohkem) maha külvata. Selgub, et ma arvasin valesti ja nii on meil nüüd umbes 200 kapsaliste perekonna seemikut ja hulgi kõrvitsalisi. Pooled kõrvitsataimed kasvatasime külmakuudel supermarketist toodud Hokkaido, muskaat- ja spagettkõrvitsatelt kogutud seemnetest. Põnevusega ootan, mis neist välja tuleb. Kuulsin kuskilt, et kõrvitsad on risttolmlejad. Saame siis ehk enneolematuid ja pärasttulematuid hübriide maitsta sügisel.

Kompost ehk must kuld

Suures elevuses ja ootusärevuses läksin ma seemnete ostlemisega talvel “veidi” hoogu ja kuna üllatavalt paljud neist veel lisaks idanesid ka, pidime mitu-mitu ruutmeetrit peenrapinda juurde kaevama, et kõik ära mahuks.
Trendikamad permaaianduse viljelejad samas tänapäeval peenraid enam ei teegi, vaid istutavad oma noored taimed murumättasse, mis pärast kaetakse paksu multšikihiga. Nii peab harvem kastma, sest lõhkumata pinnas hoiab paremini niiskust ja struktuuri.
(Viide:
https://tarbija24.postimees.ee/2901169/kasvuhoone-mugavale-aiapidajale)

Kõige esimesem spinatisaak

Oleme hoolega üles kirjutanud kõik külvikuupäevad ja -kohad ning mahapandud sordid. Samuti teeme jooksvalt märkmeid, kui kiiresti miski tärkas ning millal seemikud õue (või kasvuhoonesse) istutati. Andmeid, mida kevadest sügiseni oma aia kohta koguda võiks, on palju, alustades temperatuuri kõikumistest, päikeseküllusest (või -puudusest), sademete hulgast ja kastmisvajadustest ning lõpetades putukate liigirohkuse, taimede tervisliku seisundi, õite puhkemise ja esimeste viljade valmimisega. Hiljem saab aiapäeviku sissekannete põhjal teha järeldusi, millele tulevasel hooajal rohkem tähelepanu peaks pöörama.

Noored vaarikalehed

Viimased paar kuud on olnud tõeline learning curve nii mitmeski mõttes. Selle aja jooksul olen jõudnud arusaamisele, et igal maailma aednikul on oma teooria, kuidas, mida, millal, kus ja kellega… aga ka et millegi teisititegemine ei tähenda ilmtingimata valesti tegemist, seega jätkame vana hea katse-eksituse meetodi praktiseerimist.

Fun fact: meeste uriin kompostihunnikus kiirendab taimse materjali lagunemisprotsessi ja seega valmib kompost kiiremini.
(Otsusta ise, mida selle infoga peale hakata! 😀 )

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s